Minnes Rad Race Crit-ile teadsin, et see ongi SEE. Olin selleks ajaks fixed gear rattaga sõitnud u. neli aastat, kuid nagu Eestis elades ikka, tundub et päris elu käib kusagil mujal. Fiksi distsipliinis see väide isegi kehtib. Ja kuna ma tahan kiiresti kihutada ning meie sõitjad selles subkultuuris olid tol ajal tiba aeglasemad, siis Rotterdami stardis seistes tundsin, et olen lõpuks ometi õiges keskkonnas.

Keha raskus tuleb viia veidi ette, jalad tugeva liigutusega seisma ja tagajooks blokki. Skid!

FIXED GEAR?

Aastal 2014 moodustasime sõpradega Eesti esimese fixed gear meeskonna. Team Vänt. Ja Rotterdam oli meie esimene ühine väljasõit ühtse pundina. Tegu on underground linnaratturitega, kellel on oma pisike subkultuur. Sõidetakse sisuliselt trekiratastega, üks käik ja kinnine ülekanne. See tähendab, et vabajooks puudub. Kui tagajooks ringi käib, siis liiguvad ka vändad. Pidurdatakse jalgadega. Kas siis sujuvalt tagurpidi survet avaldades või kui tarvis ja veidi oskusi, siis saab ka jalad tugevalt seisma jättes tagajooksu blokki ajada ja nn. loha lasta. Olles selle oskuse omandanud, ei ole mingisugust lisapidurit enamasti vaja. Kriteeriumitel nagu ka trekivõistlustel on see isegi keelatud. Ja just ohutuse tõttu. Nii on pidurdused alati planeeritud ja teistele etteaimatavad. Ja loomulikult… kui ei pidurda siis oled kiirem :)

Tegu on nn. algupärase jalgrattaga, mis oli kuni 1920. aastateni valdav sõiduvahend. Kuni 1990. aastateni tunti seda jalgratast peamiselt trekirattana, millega vaid velodroomil sõideti, aga 1980. aastatest võeti Kanada ja USA rattakullerite poolt fixed gear jalgratas sõitmisele ka linnas, kus seda jätkuvalt kasutatakse nii transpordiks kui võistlemiseks. Nüüdseks on seda rattatüüpi saatmas tõeline kultus ja ülemaailmne buum, millel ei näi lõppu tulevat. Käesoleval ajastul, kui tehnoloogia muudab elu järjest hoomamatuks, on lihtsa ja põhilise juurde tagasituleku idee saanud ka elustiili osaks. See on kontrakultuur, mis ei loo lahendusi tehnoloogia arengust vaid langetab selle asemel vastutuse sõitjale, inimesele endale. Ja nendele ratastele tehakse nüüd kõikvõimalikke erinevaid võidusõite ka väljaspool velodroomi. Ilmselt kõige sportlikum formaat nende seast on just kriteeriumsõidud.

 

RAD RACE ROTTERDAM

Rad Race on Euroopas selles vallas kõige suurem korraldaja, meie piirkonna tipud kohal. Rotterdamist sõitis sel aastal läbi ka Tour de France ja fiksimehed hüppasid võimalusele kohe peale. Le tour sõitis südalinnast keskpäeval läbi, kuid samad tänavad juba hommikust kinni. Rada vaba!

Rada oli kriteeriumile ebatüüpiliselt primitiivne. 800m sirge, tagasipööre, 800m sirge, tagasipööre. 20 ringi ehk 40 kurvi ja 40 sirget. Kontseptsioon pakkus mulle nalja, tegemist oli justkui linna peatänavale välja venitatud velodroomiga.

40 kurvi ja 40 sirget. Tänava nimetus muide kõige ägedam võimalikest: Coolsingel!

Ülekanne oli mul 49X15T. Arvestasin, et sellega peaks sirgel u 45kmh olema paras kihutada. Mõttekäik oli, et “ega eriti kiiremini isegi kõvad fiksimehed ju ei tohiks sõita”. Peale starti sain aru, milline kerimine mind ees hakkab ootama. Tegelikkuses oli nii, et nii mõnegi ringi keskmiseks kiiruseks kujunes hoopis 50kmh. See tähendas, et sirged sõideti läbi vahel ka 60ga ja mu kadents sel juhul 150 pööret minutis. Jalgadega pidi vurama ühesõnaga :)

Huh, ikka väga tegijad sõitjad olid, mul jagus vaid respekti kui nägin kui kiiresti sõidetakse. Ja hea tunne oli, et olen justkui lõpuks ometi omasuguste seas. Selleks ajaks oli mul juba üksjagu kopp ees, et fiksimehe kuvand Eestis on nö. Kalamaja hipster. Mujal on see lihtsalt üks jalgrattadistsipliin teiste seas, millel on oma spetsiifika ja kultuur. Ja omad tegijad, kes on sõidumehed. Pidin täiega pingutama, et nendega koos püsida.

Kuna inimesed ootasid juba hommikul Le Tour-i jalgrattureid, siis publikut oli raja ääres kõvasti. Eesti rattarallidel on finishis tavaliselt vaid haigutavad naised ja lapsed. Suurlinna ringidel oli möirgamist ikka nii, et sõitjana oli tunne nagu päris :)

 

Lõpetasin nö. peapundis, mis küll viimasel paaril ringil tõmmati nii pikaks ribaks, et tükid taga, aga otseselt eest ära niisugusel rajal keegi ei saanud. Mul 25. koht. Esikohad selgitati 16sek eespool välja nii, muide jälgige kuidas võitja viimasesse kurvi lendab:

 

Peale meie sõitu tuli siis linnast läbi suur Le Tour-i karavan. Autod, nänn, autod, autod, motikad ja… nänn, nänn ja nänn. Ja siis kunagi hiljem ka üks üsna loiult kulgev jalgratturite punt. Mulje oli selline, et meie pakkusime publikule toorest uhamist, verd ja higi ikka kõvasti rohkem :)

Järgmiseks Helsinki Criterium Cup!

 

kirjuta vastus

Su emaili ei avalikustata. Täida palun tärniga (*) lahtrid