Olles just Rotterdami Rad Race Crit-i kiirel rajal fixed gear distsipliini Euroopa kiirete kuttidega saanud kihutada, tundus mulle Helsingisse minnes, et mis seal ikka muneda, läheks ja prooviks nüüd poodiumile sõita. Ja see tunne oli mõnusalt ülbe.

Sõit algas kvalifikatsioonidega kuna osavõtt oli sel etapil sarja ajaloo suurim ehk u. 45 sõitjat. Seda on väikese fiksikogukonna jaoks palju. Näiteks möödunud aastal Eestis, Pirita Lillepi ringil, peetud analoogsel fiksikriteeriumil oli stardis kümmekond sõitjat. Underground värk. Soome scene veidi suurem, aga sain kenasti finaali ja tunne oli äge.

Kiire fiksimehe stiilinäide Soomes

WTF, SEE ON MINGI SPORDIÜRITUS?

Stardis käib selline üksteise tsekkamine nagu ikka. Hakkasin vaatama, et krt küll, mõned sõitjad tundusid ikka hirmus pro-d. Number liiga väikesed skinsuitid selga venitatud, nagu see asi käib. Üüber rattad ja nänn, mida Eesti fiksikultuuris, mis kuulub pigem gangsta linnaratturite valdkonda, ei ole veel näha. Just varustussportlastest vist tahetaksegi meie scenes eristuda. Olin maanteeratturina üle tulnuna vist pikki aastaid ainus siledate jalgadega fiksimees Eestis :)

Start antud ja sain aru, et mingit pehmet pedaalimist siit ei tule. Tegu ikka sõidumeestega. Kohe oli täpselt sama kuradi raske oli nagu Rotterdamis. Enamus, kes juba stardis ässad tundusid, panid ajama ja mingi pähe panemise asemel pidin ise vaatama, et maha ei jää. Rada oli kitsas ja kurviline ja finaali ajaks oli praktiliselt kottpime. Enesele ootamatult sain aru, et see on ikka väga tehniline sõit. Fiksiga ei olnud ma niiviisi kallutama harjunud, kuna vabajooks puudub, siis uljalt kurvi lennates on võimalus pedaal vastu maad ära lüüa ja ise nagu perutava hobuse pealt üles õhku lennata. Minu jaoks kujunes sõit pidevaks tagaajamiseks. Peale kurve jäin pidevalt paar rattapikkust eelmisest sõitjast maha ja sirgetel uhasin nö. pea lenksu all järgi. Ülekanne sai sirgete jaoks väga hea 49X15T, aga kurvidest välja kiirendades oli sellega iga kord tunne nagu teeks jõusaalis jalapressi. Rattasõit on raske. Fakk küll, alati on ikka megaraske..

KAMIKAZE CRIT

Rada oli nii kitsas, pime ja keeruline, et rivi venis ruttu pikaks ja vahed hakkasid tekkima. Lamp oli mul mingi kökats ja täie jõuga pedaalidele vajutades ratast pimeduse poole suunates oli tunne üsna kamikaze. Jäin umbes poolel distantsil maid jagama umbes 6-9nda koha ringis. Kuna finishi sprinterina oma võimeid ma just kõrgelt ei hinda, siis viimastel ringidel lihtsalt hoidsin tempo kogu aeg põhjas põhimõttel, et finishiks ise kutu oleksin. Seda lootusega, et teised mu ümber kustuvad veidi enne joont ära. Lõpuks jäime ülal pildil oleva nn. kiire Soome fiksimehe stiilinäitega koos finishit tegema ja õnnestus ta enda taga hoida. 6-s koht. Pärast ütles, et tal ülekanne kergem ja ei suutnud sprindis jalgu piisavalt kiiresti kerida, et mööda minna. Muhelesin omaette mõeldes, et see “ülekanne oli ikka veidi vale”, on ikka tavaline fiksimehe vabandus peale tuupi saamist. Ise just mõtlesin, et kas mul liiga suur ei saanud. Alati on ebaõnnestumise põhjus ikka kusagil mujal… :)

 

Ässade kannul. Raske. Alati on ikka krdi raske :)

ÄGE?

Vinge värk, see lõpp oli nagu väike võit, aga tunne oli üldiselt möga, sest olin end kuidagi nii meelestanud, et ainult väga kõrge koht oleks okei olnud. Sain aru, et nii ikka peale lennata ei saa. Rattasõit ei tohiks selliseks tulemuse tegemise kohustuseks muutuda. Eriti siis kui olla harrastaja nagu mina, kes lõppude lõpuks seda oma lõbuks teeb. Äge peab olema, kõik muu on teisejärguline. Samas… harjutada veidi seda kurvitamise värki ja… järgmisel aastal oleks äge ju… nagu… poodiumil olla…..

kirjuta vastus

Su emaili ei avalikustata. Täida palun tärniga (*) lahtrid