Käisin sõitmasMTB KoondisSulev

Eesti MTB koondis. Koondise sünd ja esimesed ametlikud võistlused. Skandinaavia tuur Vol 1.

Tegemist on mitteametliku Eesti MTB-koondise elu kajastava blogiga, milles tahan avada pisut tausta ja köögipoolt. Loodan, et on huvipakkuv neile, kellele läheb korda sellise ülilaheda ja loodussõbraliku spordi, nagu seda on maastikurattasõit, areng Eestis.

Kõigepealt ja enne, kui kirjeldan meie esimest ametlikku välisvõistlustel osalemist, tahaksin et paar kolm asja oleksid ette selged.

Ma tunnustan eelmise EJL-i juhatuse tööd.

Nimelt – väga kerge on kritiseerida ja oi meil leidub neid kritiseerijaid palju. Arvajaid on terve ilm täis. Rattapoes igapäevatööd tehes on palju suhtlemist paljude inimestega ning kuulsin palju kriitikat ka eelmise EJL-i juhatuse aadressil. Et ei tehtud seda ja et ei tehtud teist. Kriitikat loeb pidevalt ka harrastusratturite velo.clubbers.ee foorumist. Jne. Üldse – igal artiklil on kommenteerija, iga teo kohta arvaja. Kõik arvavad kõikide asjade kohta. Samas tegijaid millegipärast niipalju pole. Pigem ikka arvatakse kõvahäälselt asjade kohta, millest eriti midagi ei teata. Ma olen mõelnud, et kui mulle pistetakse ootamatult nina alla ERR-i mikrofon ja küsitakse, et mida ma arvan Rail Balticu kohta, siis ma ekstra ei arva mitte midagi. Sest valitseb üle-üldine arvamuste üleküllus ja päris ekspertide arvamusi on selle tohutu massi hulgast väga raske, et mitte öelda võimatu ära tunda. Seepärast ma parem oleksin hoopis vait. Las eksperdid vaidlevad ja arvavad. Ma võin sõpradega asju arutada, kuid avalikult arvaku ikka need, kes midagi teavad. Kui iga inimene teeks oma tööd nii hästi, kui võimalik ning avaldaks arvamust vaid selle kohta, mida ta tõesti hästi tunneb – ma usun, et elaksime palju nn targemas infoväljas ja seetõttu ehk ka paremini majandatud maailmas. Või teine võimalus – kui Sa arvad millegi kohta midagi, mis Sulle ei meeldi – võta ja tee midagi ära. Kõik teed on lahti.

Seega – isegi tõdedes, et võibolla ei jõudnud eelmine EJL-i juhatus MTB, kui ala arendamiseni väga süvitsi minna – ma siiski tunnustan kõrgelt nende panust Eesti rattaelu arendusse tervikuna, sest küsimusi, mida nad pidid lahendama ja seda omast vabast ajast ilma tasu saamata (pigem vastupidi), oli kindlasti palju ja ühiskondlikku tööd tehti ära omajagu.

Eesti MTB koondise sünd

See oli nii, et lähenesid Rio olümpiamängud ning Rivo Saarna (ETV spordiosakonna juht) kutsus mind, Erkit (Erki Kukk) ja Karmenit (Karmen Reinpõld) OM-i kommenteerima. Võtsime kutse rõõmu ja auga vastu. Tegime kõvasti eeltööd ja nagu tagasisidest kuulsime, kõige kehvemini meil see üritus ei läinudki. Aga meil endil oli pärast suhteliselt tühi tunne, kuna kommenteerisime nn tühja – kedagi eestlastest ei sõitnud, kuigi väärinuks. Teame, et selle taga on põhjuseks see, et meil pole kedagi peale Martin Loo, kes välisvõistlustel käib ning on võimeline seal ka kõvasti sõitma ning OM-i stardiks vajalikke punkte koguma. OM-il nimelt on stardis vaid 50 sportlast ning riik peal olema väga kõrgel kohal UCI reitingusüsteemis, et keegi üldse starti saaks. Võrdluseks, et MK etappidel on tihtipeale stardis rohkem, kui 150 sportlast.

Olümpiastuudios: oli tore, aga meil endil oli pärast suhteliselt tühi tunne, kuna kommenteerisime nn tühja – kedagi eestlastest ei sõitnud, kuigi väärinuks.

Sealt hakkaski idanema idee, et ehk on võimalik midagi muuta – meil endil, mitte kelleltki teiselt midagi oodates – et ehk järgmine kord oleks teisiti. Kõigepealt arutasime Karmeniga, kes on kaasaegse lähenemisega tunnustatud treener. Küsisin otse, et kas ta on valmis järgmised 4 aastat pühenduma Eesti rattaspordile – ja seda ilma rahalise tasuta. Puhtalt Eesti eest ja noorte poiste ja tüdrukute heaks. Teaduse nimel. Arutasime Karmeniga pikalt ja nägime võimalust midagi ära teha. Arutasime Erkiga – koondisel on vaja mehhaanikut ning tehnilise sõidu- ja muu poole asjatundjat. Erki oli samuti nõus.

Viimaks helistasin Erkki Raasukesele, kellega tihti maanteel koos sõitmas käime ning rääkisin talle ideest luua EJL-i juurde nn eraldi üksus, mis aitaks koordineerida MTB, kui ala arengut EJL-i tasemel. Eesmärgiga midagi ühiselt MTB heaks ära teha. Erkki oli samuti väga päri ning koos käisime ja kohtusime Raivo Rannaga, kes oli uus EJL-i presidendikandidaat ning Raivo oli samuti kahe käega poolt MTB-d kui ala arendada. Jutuajamisi suuremas ja väiksemas ringis oli muidugi rohkem, kuid see siin on lühikokkuvõte.

Seega läksime vastu uutele EJL-i juhatuse valimistele – teadmata üldse, mida avalikkus ehk klubide esindajad arvavad. Selles mõttes olid päris ausad valimised, kuna mina ei teadnud kuni hääletustulemusteni, et kuidas tulemus tuleb. Hea meel, et hääletus toimus individuaalselt ning klubidel oli võimalus isikuliselt kodanikke juhatusse valida või siis mitte valida.

Sellega võtsime mina, Karmen ja Erki endapeale kohustuse järgmised 4 aastat osa oma ajast pühendada Eesti rattaspordi ühe ala – MTB – arendamisele. Nelja aastapärast (nüüd juba kolme ja poole) on uus olümpia, uued juhatuse valimised ja selles mõttes taas restart. Siis on uus olukord.

Hetkel valitseb EJL-i juhatuses väga hea õhkkond ja töine meeleolu. Töös on palju projekte korraga, olgu siis uus trekk Piritale, maanteekoondis, uus koduleht jne jne. Võin aga kinnitada, et ka MTB, kui ala on nüüd võrdselt teiste kõrval pildil ning töötame kõik ühiselt ka selle rattaspordi valdkonna heaks.

Brändingu küsimus

Viimaseks tahaksin veel ühe asja ära klaarida. Oli kuulda, et seoses minu kandideerimisega juhatusse kardeti, et nüüd hakkab üks Specialized’i promotion ette ja taha käima ka EJL-i üritustel.

Ei hakka. Selles mõttes olgu asjad klaarid. EJL ja sealjuures asuv MTB nn osakond on absoluutselt brändiülene, mis seisab puhtalt Eesti rattasportlaste eest, olenemata, mis marki rattaga keegi sõidab. Kui koondises sõidab keegi Specialized’iga, siis järelikult oleme meie eraettevõttena selle konkreetse sportlase individuaalsed toetajad (on või on sportlane lihtsalt meie klient). Koondise mõistes ei oma absoluutselt tähendust, et mis marki ratas kellelgi on. Meie rattapood toetab paljusid sportlasi individuaalselt ning mõned neist on jõudnud välja ka koondisse.

EJL-i toetajad on sootuks teine kategooria. Toetame ise ka EJL-i – ostsime bussi, millega MTB koondis saaks koondisena ühiselt võistlustel käia, pluss teami varustus tervikuna – järelkäru, remondipukid, varuosad, survepesurid, kuluosad võistlusel etc etc – kõik, mida ühel teamil tarvis on – koondisest vabal ajal on need meie enda käsutuses ja nii ongi mõistlik. Koondise raha poleks mõtet kulutada varustusele ajal, mil koondis koos ei käi. Koondise eelarve peaks kuluma sisu peale ehk võistlustel käimisele ja ettevalmistusele põhiliselt.

Minu nägemus on, et EJL-i juures asuv MTB koondis võtab omaks nii traditsioonilise tehasetiimi kui ka riigi koondise plussid. Ehk sportlased toovad kaasa isiklikud toetajad ja on seeläbi heal varustuslikul tasemel ning riigi koondis toob kaasa riigieelarvelise ja EJL-i eratoetajate panuse lisaks.

Ma näen, et selline kombinatsioon on ainuvõimalik sellises väikses riigis, nagu Eesti. Eesti koondis peaks nii maanteel, kui MTB-s oleme nn dream-team – kõikide kohalike tiimide parim konsentratsioon + veel natuke. See “veel natuke” on ühine ja terav treenerisilm, mis katab sisulise poole, et oleks selge, mis on koondise peamised eesmärgid sportlikkus mõttes, milleks valmistutakse ning “et asi oleks kontrolli all”.

Siinkohal ka väike üleskutse: Eesti Jalgratturite Liit vajab Teie toetust! Eesti MTB koondis vajab Teie toetust!

MTB koondise särgil on Scania kõrval üks vaba koht!

Kõike seda teeme me selleks, et Eestist sirguks maailmatasemel sportlasi ja hästikasvatatud inimesi, kes ühelhetkel enam oma koduseinte toetust ei vaja vaid annavad oma eeskujuga hoopis midagi siia tagasi.

Koondise esimene ametlik võistlusreis

Talv otsa oli palju ettevalmistust, palju koosolekuid ja jutuajamist. Nii palju, et me Karmeniga lausa ootasime, et saaks juba päriselt ka midagi ära teha. Muidu ainult jutustame.

Ootasime, et saaks juba päriselt ka midagi ära teha. Muidu talv otsa ainult jutustasime, kuidas me kõike hakkame tegema.

Kuna eelarvet ja ka põhjust meil Euroopas ringituuritada meil käesoleval hooajal veel pole, siis leidsime Rootsist-Norrast lähimad UCI kalendrivõistlused. Tegime eeltööd ning teadsime, et tase on seal kõva. Meie eesmärk oli võtta kaasa Eesti hetkel parimad noored XCO-le pühendunud sõitjad (koondise komplekteerimine on sootuks eraldi pikem peatükk) ning minna ja vaadata – kuidas on meie tase, kuidas oskame sõita, kuidas tuleb meil välja töö teamina jne jne. Selles mõttes on käesolev aasta meile nagu kingitus – proovi ja testiaasta. 2018 läheb lahti UCI punktide kogumine Tokyo olümpiaks ning siis enam harjutamiseks aega pole. Siis peame targalt tegutsema ja punktid ära tooma. Selle eesmärgi nimel, et Eesti kvalifitseeruks 2020 Tokyosse.

Kuna Martin Loo’l on teine ja kõrgematasemelisem kalender, siis seekord kvalifitseerusid koondisse Markus Pajur (MJ), Karl-Brent Premet (MJ) ja Mari-Liis Mõttus (NE). Kõik justnimelt XCO-le pühendunud noored sportlased. Markuse ja Brenti treener on Karmen, Mari’t treenib tema isa Tarmo (Karmeni nn pilguall). Seetõttu oli meil hea ülevaade sportlaste olukorrast, aga me ei teadnud üldse, kuidas tuleme toime tugevas konkurentsis.

Neljapäeval sõitsime laeva, reede hommikul olime Stockholmis.

Säter, UCI kat C2

Neljapäeval sõitsime laeva, reede hommikul olime Stockholmis. Paarsada km sõitu. Karmeni valitud AirBNB superilusasse (ja odavasse ka kusjuures) majakesse (selline tunne oli, et Astrid Lindgren kolis just välja ja meie kohe sisse. Kõik oli eriti “vanaemalikult nunnu”, kaasaarvatud toatulede lülitid seinal), suurem kola maha, rattariided selga, veel 50 km autoga ning rajal me olime.

Skandinaavia on jumalapoolt ikka õnnistatud loodusega paik. Graniitkivi rohke olemasolu maastikul teeb maastikusõidu niivõrd nauditavaks, et meiesugune mullapeal kasvanud eestlane on nagu vasikas kevadisel karjamaal. Ratas veereb. Rada oli tehniline, kuid kartsin hullemat. Olen alati öelnud, et korralik MTB rada peab olema selline, mis mõne kohapeal esmapilgul jala värisema võtab. Selline, et on vaja kõigepealt kinni pidada ja pisut juurelda – mis liin on kõige parem. Säteri rada oli just selline paras. Olgu öeldud, et Eesti mõistes siiski üpris hull…

(ülal on vaid lõiguke Säteri rajast – rohkem väikseid klipikesi võistlusest ja rajast näeb siit)

Tund-poolteist rajal, tehnilised kohad ülevaadatud – kohe tagasi ööbimiskohta, kuna aeg oli juba hiline ning pidime süüa tegema, sööma, rattad pesema, väljapuhkama. Kogu teami varustuse kokku ja lahtipakkimine on üksjagu tegemist. Tegime kohe selgeks, et oleme kõik abiks ning täielikult asjajuures – staare, kes jalad toolil puhkavad, samal ajal kui teised pakivad, meil teamis ei ole. Välja arvatud kahel juhul: enne võistlust pakin asjad kokku ja lahti mina ning sportlasi ei kurna ning pärast võistlust on pakkimisest vabastatud ka võitja – juhul, kui selline sündmus peaks aset leidma. Olgu ette rutates öeldud, et selline sündmus meil aset leidis, kuid Markus oli ka siis kenasti abiks.

Võistlushommik.

Äratus kell pool 7, mina pakkima, Karmen kokkama. Sportlased magasid pool tunnikest kauem. Võistluspaika jõudes oli pilt sootuks teine, kui eelmise päeva õhtupoolikul. Autosid on juba väga kaugele pargitud ning oli kohe aru saada, et mida suurt on toimumas. Tuleb kohe mainida, et me olime väga welcome seal. Meid, kui välismaist teami juhatati otsekohe prime spotti, kus oma väikse laagri lahti pakkisin. Remondipukk üles, rattad veelkord ülevaadata, kummirõhud paika ja sportlased rajale ringe lihvima ja soendust tegema. Viimase soenduse tegid kõik enamasti rullidel, mis meil selle tarvis eraldi kaasas olid. Õige soenduse tegemine on suhteliselt võtme-tähtsusega osa kogu protsessist ja sellest oli meil juttu hiljem korduvalt.

Poiste start.

Bussiümbert asjad kokku, hädavajalik kaasa ja mina varem kooskõlastatud tehnilisse alase valmis. Karmen koos sportlastega starti riideid võtma ja viimasteks protseduurideks abiks olema. Start. Kummalgi meie poistest UCI punke polnud, seega tundusid stardikohad pigem juhuslikud. Ja pigem tagant, kui eestpoolt. Brent, kellel on teada hea max power sai väga hea stardi ja oli juba starditõusu lõppedes ca neljas. Markus jäi veel ühe stardisagina kukkumise taha ning oli esimesse kurvi minnes ca kolmekümne viies.

Karmen liitus minuga tehnilisse alasse jootma ning olime äraootaval seisukohal – eks nüüd näis, mis saab. Suureks optimismiks polnud põhjust, otseseks pessimismiks samuti mitte. Suur oli meie üllatus, kui meie kaks jungat olid väga kenasti konkuretsis juba esimesel ringil. Brent oli saanud hea stardi ning tõenäoliselt natuke ka stardis “üle pannud”, kuid pidas kenasti vastu. Aeglasema käima-saamisega Markus tõusis tasa ja targu koht-koha haaval ning jõudis välja konkreetselt teiseks. See oli meile üllatus. Vahe kolmandaga polnud aga suur ning väike tehniline praak väänas tema raamikõrva selliselt, et käigud enam ei vähetanud ning teisest kohast sai kolmas. Aga siiski väga tubli. Brent hoidis positsiooni samuti tublilt ning lõpuks 8. koht.

Mari start.

Oli teada, et naiste eliit-klassis on kõva konkurents, kuid vähe osalejaid. Ei osanud ei Mari ise, ega ka meie midagi arvata või loota.

Mari polnud oma esitusega ise ka rahul. Kohal oli muidugi ka 2016 a juuniorite maailmameister Ida Jansson ning tase oli kõva, kuid vaid 7-st konkurendist 7ndaks jäämine (6ndaks siiski, kuna 1 katkestas) ei rõõmusta kedagi. Olgu etteruttavalt öeldud, et nii see asi ei jäänud ning Mari tegi selle esimese päeva tasa ja korralikult.

Kõrvaltvaatajana võib kindlalt väita, et Mari polnud selliseks intensiivsuseks ja tehniliseks rajaks lihtsalt momentaalselt valmis ning vajas üht päeva sisseelamiseks.

Kokkuvõttes olime rahul. Teamina olime pildil ja sellega juba olime pisut ületanud omi ootusi.

Järgnes rutiin. Poisid olid selleks ajaks söönud oma nn lõunasöögi, mille Karmen oli meile kõigile kaasa teinud, meeskond pakkis asjad kokku. 50 km sõitu, kodus. Õhtusöögi valmistamine ning mina ja Karmen leidsime võimaluse minna korra rattaga sõitma. 50km keskmisest kõrgema intensiivsusega imeilusas Rootsi maapiirkonnas.

Kui back-up team treeningult tagasi jõudis, hakkas juba vaikselt hämarduma.

Tagasi kodus, rataste pesu ja tehniline kontroll. Õhtusöök. Team-meeting. Tegime iga päev pärast võistlust ühe konsentreeritud koosoleku, kus võtsime asja konkreetselt kokku. Mis läks hästi, mis halvasti, mida õppisime. Iga päev tegime märkmeid ja jätsime meelde. Võtsime isegi videosse (need klipid jäävad aga teami sisse). Kui sellist konkreetset koosolekut ei tee, siis on üks memuaaride virr-varr ning oluline võib minna meelest.

Peab tunnistama, et kogu aeg oli selline tunne, et on kiire. Koju helistamiseks leidsime 10 minutit aega, siis oli see kuskilt “varastatud”.

Tehnilise kontrolli käigus selgus, et Markuse ratta raamikõrv on ikka kõver, mis kõver. Ei osanud seda ette näha, et päris nii on lood. Muidu poleks ise enne rattaga sõitma läinud. Aga, et kuna uus oli kaasas, siis paanikat polnud. Aga ei läinud asjad ka nii lihtsalt. Käigud ei vahetanud ideaalselt. Ma tean küll, kuidas need asjad käivad, kuid vaid sinnamaani, kuni asjad käivad by-the-book. Aga tõeliselt hea mehaaniku ja täiesti tavalise mehaanikuhakatise vahe tulebki just siis välja, kui asjad ei käi by-the-book. Ehk juhtus nii, et kui ülevalt vahetas hästi, siis ei vahetanud alt ja täpselt vastupidu. Teooria järgi oli kõik õige ja 100 korda paika pandud. Õues oli juba päris pime. Vaikselt hakkas tekkima tunne, et nooo kurat. Võtsin vastu otsuse – Markus sõidab teami back-up rattaga ehk minu rattaga ja nii on. Sama geomeetria, sama raamisuurus, sama konf. Pisut sättimist vaid vaja. Peale Sandvikeni võistlust on meil nädal aega parandada ning küll ma siis selle ajaga midagi välja mõtlen. Nagu Allan mulle mõnipäev hiljem telefonis nõu andis, siis uus raamikõrv ei tähenda midagi. Raamikõrv ja raam peavad kokku käima ideaalselt. Ja tihti tuleb see tunde järgi paika väänata. Isegi need spets mõõteriistad pole väga head, kuna need on taas teooria, kuid praktika on siis, kui vaatad peale ja väänad täpselt selliseks, nagu on tarvis. Tuleb etterutates öelda, et reisi lõppedeks ma sain selle asja üpris selgeks. Usun, et enam hätta ei tohiks jääda. Ei tohiks.

Enne magamaminekut vahetasime veel pidurikettaid, et “tekiks” Markusele taas esimene varujooks (ehk siis tema oma ratta varjooks, oleks talle varujooksuks, kuna tal oli enne 180mm ketas ja mul 160mm ketas). Talle sai siis ette samuti 160mm ketas. Väiksem ketas tähendas ka väiksemaid supporti polte, mis meil õnneks kaasas olid. Üldse on nende tagavarajooksudega tänapäeval niivõrd palju erinevaid võimalusi, et see virr-varr on täiesti ebaloogiline. Näiteks Brenti rattal on esikahvel 100mm, minu ja Markuse oma 110mm, Brentil tagumine 142mm ja mul ja Markusel 148mm. Maril aga esimene 100mm ja tagumine taaskord 148mm. Seega on mida kokku segada. Lisaks peavad klappima pidurikettad.

Sandviken, UCI kat C2

Võistlushommik tavaline. Äratus ca 6.00. Kiire. Rutiinne. Pakkimine tuli juba nõksa paremini välja. Selles mõttes nautisime protsessi, et tegemist oli võistlusega, millist rada polnud me varem harjutanud. Polnud varem kohalgi käinud. Hüppasime tundmatus kohas pea-ees vette. Ehk kõik tuli korda ajada samal hommikul. Õigesse kohta laager püsti, rada vaatama, esindajate koosolekule, otsustada, kuhu tehniline punkt teha ja kõik muu.

Jõudsime kohale, mina pakkisin laagri lahti, sättisin rattad korda, sportlased läksid rajale, Karmen koosolekule. Kõik klaar.

Võistlus ise oli meeldiv. Kuna start oli suur ja lai, siis oli meil kohe algselt head eeldused. Olime ka ise rohkem õhinas, kuna eilne päev oli paljulubav.

Rada oli rohkem jõuline ja kiire, kui Säteri oma. Tehniline jah, ikka, kuid rohkem jõu rada, kui eelmine.

Start poistel väga hea, kohe oldi konkurentsis. Markus kohe esimestega kaasas, väikse vahepärast Brent järel. Esimesed kolm olid pidevalt koos, kuni ühel neist läks kumm ning Markus jäi kahekesi. Olin valmis talle hüüdma, et vali nüüd targalt, kus oma HT ratta eelis maksma panna, kuid Markus oli selle sama asja juba enne ära teinud. Ütles, et võttis eriti tehnilise koha väga rahulikult (olles ees), vastane tegi taga kerge vea (närv ei pidanud vastu) ja puudutas Markuse tagaratast ning siis sellele järgneval jõulisemal osal Markus ründas, sai vahe sisse ja võit oli käes. Super. Markuse esimene UCI võit üldse. Väga tubli. Minu rattale 1 ja ainumas (ka tulevikus) UCI võit. Ka tore. Brent oli samuti väga hea, hoidis positsiooni ära ning lõpuks 11. Mari samuti tubli – 4. Kaotust maailmameister Ida Janssonile mitte 9 minutit, nagu päev varem, vaid ca 6 minutit).

Olime rahulolevad ja inimesed juba vaatasid meid, kui Eesti teami juba teise ja tunnustava pilguga.

Skandinaavia tuur Vol. 2 ehk ülevaade Eesti MTB koondise esitusest RYE Bikefestivalil ilmub mõne päeva pärast!

Täname Eesti Jalgratturite Liidu toetajaid: Rand & Tuulberg, Jetoil, Standard, Scania. Eraldi täname ka Janek Saareoksa.

PS – vahepeal – hoidke silm peal meie uhiuuel Instagram’i kontol: cycling_estonia_mtb. Koondise hastag on #estmtbteam. See on ja jääb meie operatiivseks kanaliks. Eraldi FB lehte ei tule, kuna meil pole aega seda täita. Kui, siis läbi EJL-i lehe tulevad uudised ka FB-sse.

kirjuta vastus

Su emaili ei avalikustata. Täida palun tärniga (*) lahtrid